“Grass roots – the evolution of Estonian Cricket”
Eestiga seostub palju vaatamisväärsusi ja helisid. Kujutage ette vaikseid männimetsi, peegelsiledaid järvesid ja pisikesi külasid, mis näevad välja, nagu oleksid nad ajast puutumata. Või mõelge kuidas Läänemere lained loksuvad suvekuumusest rammetus Pärnu rannas. Kõigele sellele vastandub kosmopoliitne Tallinna oma modernse kilukarbi silueti ja igapäevase meluga või akadeemiline Tartu, kus tudengid tormavad loengust loengusse või õppehoonest õppehoonesse. Ning siis kuuled sa Tiskres kuidas nahk plartsatab vastu pajust valmistatud toigast. Jah, sa lugesid seda viimast lauset õigesti. Kriket on nimelt siin Eestis ja tal läheb üsna hästi.
Kriketit, uskuge või mitte, on Tallinnas mängitud juba 25 aastat. Ta on muutunud entusiastide poolt hooldamata jalgpalliväljakul mängitud asjaarmastajate ajaviitest Rahvusvahelise Kriketinõukogu (ICC) poolt tunnustatud meeskonnaalaks Eestis, kelle esindusmeeskond võistleb T20i maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiridel.
Eestis sai see üllas mäng esimest korda alguse 1998. aastal. Eesti ettevõtja naasis Austraalia-reisilt olles nakatunud kriketihullusega ning sooviga mängu ka oma kodumaal harrastada. Ta pöördus Tallinnas tegutseva kohaliku India restoranipidaja poole, keda teadis olevat kriketiga sinasõber. Koos korraldati demonstratsioonmatš paarile kohalikule hämmeldunud eestlasele, kes ilmselt olid seni pidanud kriketit kroketiks. Mängu kaasati ka Eestis toimetanud India restoranide töötajaid. Tulemus võib olla ununenud, kuid mäng ise on ajalukku läinud. Sel 1998.aasta nädalavahetuse päeval, mille täpne kuupäev on samuti juba ununenud, saabus Eestisse kriket.
Algul mängisid omavahel, nagu mainitud, India restoranitöötajad, kellest paljud polnud üldsegi Indiast, vaid olid kohalikud venelastd, ukrainlased, grusiinid, kellele lisandusid mõned eestlastesd ja kohalikud Briti diasporaa esindajad. Sõna levides kasvas ka mängiv meeskond, eriti just kohaliku paberitööstuse Pakistani juurtega mängijate arvelt.
Mõne aastaga liiguti mättasse kasvanud Tehnikaülikooli jalgpalliväljakult Tallinna Hipodroomi ovaalile. Organiseeriti betoonist aluspõhi ja UK ́st kriketiväljaku kunstmuru, mistõttu ühtäkki tekkis Eesti kriketimängijatele oma kodu. Esimestel aastatel mängiti kohalikul tasandil omavahel nädalalõppudel, kuid kuna üha kergemini pääses juba ka mujalt Tallinna lennukiga, ning et kriketimaailma džunglitrummid olid andnud teada, et ühes Balti riikidest mängitakse kriketit, siis tulid “nad” kohale. Võistkonnad Hollandist, Soomest ja Ühendkuningriigist saabusid kõik eelarvamustega mornidest ja hallidest idabloki “kuttidest”, kuid lahkusid kõik sama säravate nägudega kui “kohalikud”, andes maailmale edasi oma kogemuse Eesti külalislahkusest ning kohalike kriketi entusiastide heast tasemest.
Eestist sai regulaarselt tuuritanud kriketimeeskondade hooaja lõpukalendri tavapärane külastuskoht. MCC, Soome meeskond, Lords Taverners, Sir Tim Rice ja tema Heartaches, kõik nad jõudsid üsna varsti Eestisse seltskondlikule kriketimängule, koos võimalusega leida uusi sõpru. Mida enam mängis Eesti meeskond uute heal tasemel mängivate vastastega, seda rohkem meeskond arenes. Eestil oli tekkinud regulaarne võimalus kohtuda erinevate välisvõistkondadega omal koduväljakul, mis omakorda eksportis kohaliku kriketi teistesse riikidesse üle Euroopa.
Eesti esimene võõrsilmäng toimus 2003. aastal Helsingi “Kuue võistluses”. Kuigi meeskond kaotas kogemustega Soome rahvusmeeskonnale finaalis, oli sellesse mängu jõutud erinevate Taani ja Soome liiga meeskondade võitmise läbi. Seega kaotati vaid üks mäng!
2003. aasta kevadel asutati MTÜ Eesti Kriketi Liit. Valiti juhatus, kelle ülesandeks oli kriketi arendamine Eestis. Põhirõhku pandi mängutaseme tõstmisele, rohkemate Eesti kodanike mängima innustamisele ning laste ja koolide kaasamisele. Loodi ka MTÜ Eesti Rahvuslik Kriketi Assotsiatsioon, kelle ülesandeks oli koondada loodtvaid klubisid ning olla Eesti esindajaks Rahvusvahelise Kriketinõukogu ees.
Eesmärkide saavutamise kaasaitamisele panustas ka Rahvusvaheline Kriketinõukogu (ICC), kelle kaudu saadi suur kogus kriketi- ja noorte treeningkomplekte. Kuigi Rahvusvaheline Kriketinõukogu ei tunnistanud Eestit veel ametlikult kriketitmängivaks riigiks, liigitati meid "assotseerunud liikmeks" (non affiliate member), mis tähendas, et Eesti võis võistelda ICC reeglite ja määruste alusel Euroopa tasandil. Kuna Eesti spordipoodidest arusaadavalt ei olnud võimalik osta ei kriketikurikaid ega ka -palle, siis oli saabunud abi suureks toeks. Noorte ja laste komplektid jagati kohalikele koolidele, millega kaasnesid ka demonstratsioonid, kuidas kriketit mängitakse.
Aastatel 2005 ja 2006 käis Tallinnas mängima üle neljakümne tuurimeeskonna. Algne arrogantne arusaam, et “tuleme ja võidame” kümne väljalöömisega, oli ammu kadunud. Eesti suutis võistelda võrdsel tasemel ja paljudel kordadel võitis hoopis Eesti kümne väljalöömisega, kuigi Hipodroomi väljaku tundjad teavad, et see pole lihtne ülesanne, Meid külastanud meeskonnad, kes arvasid, et Eesti koondis koosneb vaid brittidest ja Briti Ühenduse rahvaste esindajatest, leidsid üllatusena stardinimekirja üheteistkümne hulgas nimed nagu Kogerman, Koovit, Burget, Kämbre ja Uueni.
Arvestades Eesti geograafilist paiknemist otsustati 2006. aasta suvehooaja lõppedes kahata tegema ka talviseid sisetreeninguid. Nüüdseks oli kriketiseltskond kasvanud paarikümneliikmeliseks. Mängijad ei olnud sugugi rahul sellega, et ei saanud Eesti talvekuudel oma armastatud spordiala vajadusepõhiselt harrastada. Ööd olid liiga pimedad, õhk liiga külm ja Harku järve jää, ausalt öeldes, liiga jäine. Kalevi Spoordihall oli ideaalne koht. Broneeritud oli sealne tennise siseväljak ja igal kolmapäeva õhtul kohtusid mängijad treeningutel. Nii väikesel harjutamisalal olid muidugi omad miinused, aga ka plussid. Kasutati pehmeid palle, mis tähendas, et mäng oli nüüd algajatele palju “lihtsam”. Isad hakkasid trenni tooma poegi, kes omakorda tõid kaasa koma koolivendasid (ja ka -õdesid). Kalevi spordihalli pealtvaatajad vaatasid hämmastusega, kuidas pall tabab kurikat ja ei olnud haruldane, et need samad pealtvaatajad ühinesid järgmisel korral kriketimängijatega püüdmistrennis. Meeskond kasvas.
Loogiline oli järgmise taseme saavutamine ehk 2007. aastal sai alguse Eestis koduste liigamängude ajastu. Mängijate arvu kasv lubas luua neli meeskonda, kes said omavahel jõudu proovida Eesti Kriketiliigas. Loodi Reval C.C, Tallinn Old Boys, Kalev C.C ja Tallinn C.C, millised meeskonnad osalesid hooaja mängudes, mis kestis maist septembrini. Andres Burgeti juhitud Reval C.C võitis läbi aegade esimese koduliiga ning see oli just Burget, kes esimese eestlasena võis võidukalt tõsta pea kohale liiga karika!
2008. aasta osutus kriketiliidu ja -assotsiatsiooni jaoks märgiliseks aastaks. Jaanuaris jõudis Eestisse Rahvusvaheline Kriketinõukogu Euroopa talituse eest vastutav inspektor, kes hindas Eesti kriketi kvaliteeti. Ta oli meeldivalt üllatunud kõiges selles, mida ta nägi. Seda nii võimete, väljakute seisundi, juunioride arengu kui ka tulevikuambitsioonide osas.Eesti Rahvuslikul Kriketi Assotsiatsioonil soovitati taodelda Rahvusvaheline Kriketinõukogu liikmestaatust, mis oleks eduka tulemuse korral lubanud meil esialgu pääseda koos Rootsi, Tšehhi, Kreeka ja teise uue liituja Bulgaariaga Euroopa viiendasse divisjoni. Taotlus kiideti heaks 2008. aasta augustis ja Eestist saigi Rahvusvaheline Kriketinõukogu liikmesriik.
Pärast 2009. aasta rahvusvahelist debüüti, kui me osalesime Kreekas Viienda divisjoni turniiril, võites vaid ühe mängu, saavutas Eesti rahvusmeeskond 2011. aastal Sloveenias peetud Euroopa Kolmanda divisjoni turniiril juba teise koha.
Eesti valiti 2012. aasta juunis Pepsi ICC Euroopa Kolmanda divisjoni meistrivõistluste võõrustajaks. Meie rahvusmeeskond võistles Sloveenia ja Bulgaariaga ning tänu Shane Warne’I eestvedamisele võitis selle turniiri juba Eesti.
Kui seni oli kriketimäng Eestis Tallinna ja Põhja Eesti põhine, siis 2011. aasta septembris toimus Eesti suuruselt teises linnas Tartus läbi aegade esimene kriketimatš. Kriket alustas kogu Eesti “hõivamist” . 2012. aastal edasiminek jätkus, sest Eesti naiskond osales esimestel FinEst naiste sisekriketi meistrivõistlustel.
2013. aastal sündis juba Eestis kõrgliiga, kus osales 3 meeskonda. Tallinna Kriketiklubi, Tallinn United ja Saaremaa Kriketiklubi olid asutajaliikmed ja konkureerivad selles liigas tänasen.
2017. aastal liitusid liigaga Eesti Tigers ja Viking Stars, 2019. aastal liitus Tartu Kriketiklubi, kes oli esimene täiesti väljaspool Tallinna asuv kriketiklubi. Järgmisel aastal liitusid liigaga Tallinn Rising Stars, Tallinn Stallions ja juba teine Tartu meeskond - Tartu Wolves. 2018. aastal ühinesid Tallinna MK ja Saaremaa KK ning moodustati Tallinna Hippos nimeline klubi. 2020. aastal pani Tallinn United esimest korda välja ka teise meeskonna - Tallinn United Falconsi. 2021. aastal moodustasid Tallinn Riders ja Tallinn Strikers koos NATO Eestis viibivate sõduritega meeskonna efP Eagles.
See kiire laienemine langes ajaliselt kokku kolimisega uuele kriketiväljakule, mis asub Tiskres. Väljak asub Tallinna linnapiirist väljas, kuid on ainult umbes 15-minutilise autosõidu kaugusel kesklinnast. Eesti rahvuslik kriketi- ja ragbiväljak avati ametlikult 2020. aastal ning seal on toimunud Eesti kõrgliiga T20 ja 40 võistlused nagu ka Balti karikavõistlused.
Tiskres on plaan väljakut veelgi laiendada, nii et loodetavasti valmivad peagi klubihoone ja sisekeskus, kus saaks mängida ja arendada Eesti kriketit lausa 365 päeval aastas.
2020. aastal taasalustati pärast mitmeaastast vaheaega Balti karikaga, mille tõttu saabusid Eestisse Läti ja Leedu meeskonnad, et võistelda Eesti rahvusmeeskonna ja Eesti A-ga. Kahe päeva jooksul peeti 12 matši, mille tulemusel võitis karika lõpuks Eesti. Meeskonnad kohtusid Balti liigas uuesti 2021.aastal ning Läti näitas, et ka naabrite juures võetakse asja juba tõsiselt. Toimus eepiline finaal, mille lõppedes krooniti Eesti siiski teist aastat järjest meistriks.
2021. aastal võeti EKA vastu Eesti Olümpiakomitee liikmeks ja toimus Eesti meeste koondise taassünd, kui tuuritasime Küprosel, et võtta osa “kolme sarjast” Mani saare ja võõrustaja Küprose vastu. Need olid Eesti esimesed ametlikud T20i matšid ja esimesed Rahvusvaheline Kriketinõukogu tunnustatud matšid peaaegu 10 aasta jooksul. Kuigi me ei saavutanud ühtegi võitu näitas meeskond, et neil on võime võistelda kõrgema asetusega meeskondadega.
2022. aasta alguses saime teada, et võistleme oma esimestel T20 maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiridel, mida peetai juulis Helsingis. Eesti loositi samasse gruppi Norra, Prantsusmaa, Šveitsi ja Tšehhiga. Juba ennem truniiri käisime Helsingis, et pidada kaks soojendusmängu Soomega. Meie meeskond esines hästi, kuigi kaotasime mõlemad mängud napilt kogenud ja heal tasemel vastasele. Neli nädalat hiljem toimus samas kohas kvalifikatsioonturniir. Olime optimistlikud, samas ka realistid. Meie eesmärk oli esineda nii hästi kui võimalik ja mitte lasta vastastel meist lihtalt “üle käia”. Nädala jooksul näitasime kohati häid sooritusi, kuid kõigil neljal mängul löödi siiski meid väga kindlalt kümne väravaga välja. 2022. aasta Balti karikavõistlustel võitis aga sihikindel Läti esmakordselt võidukarika ja suurepärases finaalmatšis Eesti vastu.
2022.aasta talvel võeti kasutusele 2-astmeline meeste sisevõistlus, kus 2021. aasta 5 parimat võistkonda võistlevad 1. divisjonis ja kõik teised 2. divisjonis. Samuti käivitasime kõigi aegade esimese Eesti naiste kriketiliiga, kus Eesti naiste arvestuses osaleb 3 meeskonda.
Aastat 2023 oodates on meie eesmärk võõrustada oma esimest T20i sarja kodumaal ning käivitada esimest korda uuendatud kodumaine võistluste seeria, kus on juba kaks divisjoni. Eestis toimub ka läbi aegade esimene naiste väliskriketiliiga.
Enne kui kriketit saab Eestis tõeliselt rahvusspordiks pidada, on veel palju teha, kuid on palju märke, et see kunagi juhtub. Me oleme tõsiselt kinnitanud kanda Tartus ning sama loodame saavutada ka Pärnus. Tänaseks on tehtud suuri edusamme kõikjal ning EKA ́l on jätkuvalt selge visioon kriketi edasiseks arenguks, sealhulgas ka koolides. Suuremaid probleeme, millega silmitsi seisame, on tõsiasi, et Eesti kliima on selline nagu ta on. Õues saab kriketit mängida vaid neli kuud aastas ja sisekriketi etendamine on suhteliselt kallis. Lisaks teatav kultuuriprobleem, mille puhul kriketit peetakse ekslikult arusaamatuks ja piiratud arvuga riikides mängitavaks spordialaks, mida mängivad vaid kohalikud välismaalased ja suhteliselt väike arv entusiaste.
Sellegipoolest on EKA jätkuvalt täielikult pühendunud oma eesmärgile muuta kriket rahvusspordiks ning meil on plaanid kuidas võiks lahendada ülalmainitud probleeme. Pole kahtlustki, et meie jätkuvale kursile ja sellega seotud algatustele on loodud juba kindel alus, millele saab rajada Eesti kriketi tulevikku. Kui kriketit 25 aastat tagasi Eestis esimest korda jalgpalliväljakul mängiti, ei osanud keegi neist mängijatest unistadagi, kuidas kriket siinses külmas Põhjamaa alal juurdub. Asjaolu, et Eestist pärit mängijad on läinud oma riiki esindama rahvusvahelistel turniiridel, annab tunnistust sellest, mida on võimalik saavutada sihikindluse ja sooviga läbi lüüa. Meie entusiasm ja kirg selle mängu vastu on sama tugevad kui neil kunagistel pioneeridel.
James Ramsden: November 2008
Tim Heath & Dan Renwick: Märts 2012
Dave Robson: November 2022
