English
Before I started playing cricket, I didn’t know much about it. All I knew was that it’s a very popular sport in the world, but not very popular in Estonia. I started playing cricket in 2011. A couple of foreigners, a couple of estonians and a girl who was a year older than me, came to our gym class when I was in middle school. They had cricket gear with them and the next couple of classes we spent playing cricket. I started attending cricket trainings, which took place in the middle of the Hippodrome, out of curiosity for the game and interesting stories the coaches had. I started loving the game so much, that I am still committed to playing cricket or assisting in playing till this day.
Even though we had played a bit of cricket before my first training in gym class, I didn’t fully understand the game in my first trainings. I didn’t know what and when I was supposted to do. In my first actual game my team members and opposite team members cheered on me when I succeeded and gave me tips on how to fix my mistakes. This warm welcome to cricket and encouraging words are the main reason why I still contribute to cricket in Estonia.
As the time went on, the two clubs in Tallinn (Tallinn KK and Saaremaa KK) joined forces and we had a full Estonian national ladies team, who attended competitions in home and abroad. For me, the first international competition took place in Tallinn, when we had a game with Finnish national ladies team. We lost that game with the last ball. From that game we started a FinEst Cup with Finnish national ladies team. We had many games in Helsink and in Tallinn. Next big step for Estonian national ladies team from FinEst Cup was competion in the Netherlands, Utrecht in 2012. Ladies team gained a lot of experience from their first big international competition which we used in Italy, Bologna in 2013. All of these competitions made us even stronger as a team and united us.
Back at home we played Super 8s league with Tallinn KK and Saaremaa KK ladies, juniors and begginners. Games, which took place every Wednesday, kept us on our toes until the last ball. In 2016. Estonia took part in Native’s Cup in Poland, Warsaw. Estonia was represented with 2 teams. Out of 5 teams from that competitions, Estonians took 2nd and 4th place.
In my opinion, international games united players from different Estonian clubs. When playing Super 8s games, we had a friendly rivalry, then representing Estonia turned us into one great and united team. By playing cricket in Estonia, you don’t just become a great cricket player. You will also gain a lot of friend with great humour, who are willing to support you, whether your problem is related to cricket or not.
I have also managed to play cricket abroad when my travels haven’t been related to cricket. First and very authentic game of cricket took place in India in 2015. I noticed a group of guys throwing a cricket ball around and I approached them, asking whether they would let me bowl. They let me. I could tell from their faces that they were really surprised over the fack that I kew what I was doing. They also let me bat. After hitting one ball quite far, they asked for a picture with me. The second time was in Malta in 2017, when I decided to check out Marsa cricket ground. It turned out to be a big sports complex, where only members could get into. Eventually the guard contacted a man from Malta Cricket Association who said it was okay to let me in. When I got to the ground, I explained I play cricket in Estonia and it was just my luck that one team, who was playing that day, was one person shot. I was given their team shirt and asked to play. In the game I was given one over to bowl and I managed to bowl out one batsman. Once again, I managed to surprise locals with my knowledge and skills in cricket. In addition to the game shirt, I was given a Malta cricket club clock, which still hangs on my wall till this day. I exchanged numbers with the same man who let me enter the sports complex and in 2018 Malta national team had a cricket weekend in Hippodrome. Although it has been quite a small part of my trip, they have been very remarkable parts of them.
In 2016 I moved to Tartu because I started university there. Since then until today, I haven’t had the chance to play cricket that much. But cricket still stayed in my heart and in 2019 me and Casey founded a cricket club in Tartu. Today I have finished my studies in Tartu and ready to play cricket in Tallinn once again. I will still help out Tartu cricket club with their training bookings and everything else they should need and I plan to return to Tallinn KK trainings and games in Tallinn.
I hope cricket in Estonia continues to grow. I hope more awesome and enthusiastic people join cricket so we could go and play against interesting teamns. I hope there will be cricket clubs in other cities in Estonia other than Tartu and Tallinn.
Eesti
Enne kui ma kriketit sattusin mängima, ei olnud ma sellest spordialast kuigi palju kuulnud. Teadsin vaid, et see on väga väga populaarne spordiala, kuid mitte Eestis. Kriketit hakkasin ma mängima aastal 2011, kui põhikooli kehalise kasvatuse tundi tulid paar välismaalast, paar eestlast ja üks aasta vanemas klassis käinud tüdruk. Neil oli kaasas kriketi varustus ja paar järgnevat tundi me veetsime kriketit mängides. Hipodroomil asuvale kriketiväljakule trenni läksin ma suurest uudishimust mängu ning ingliskeelt kõnelevate treenerite mõjutuste tõttu. Mäng hakkas aga niivõrd meeldima, et olen tänase päevani sellega suuremal või vähemal määral seotud.
Ehkki olime klassikaaslastega kehalises kasvatuses natukene kriketit mänginud, ei saanud ma esimestes kriketitrennides veel päris täpselt aru, kuidas see mäng käib ja mida ma millal tegema pidin. Esimeses mängus elasid minu ja ka vastastiimi liikmed mulle kaasa, kui midagi hästi tuli välja ning jagasid õpetussõnu, kui miski nii hästi välja ei tulnud. See soe vastuvõtt ning edaspidised julgustavad õpetussõnad ongi peamised põhjused, miks ma siiani Eesti kriketisse panustan.
Lõpuks saime kahe Tallinna tiimi peale (Tallinn KK ja Saaremaa KK) kokku Eesti naiskonna, kes käisid võistlustel. Esimene rahvusvaheline võistlus minu jaoks toimus Tallinnas, kui meil oli kohtumine Soome naiskonnaga. Selle mängu me kaotasime väga napilt ning sellest kohtumisest kasvas välja FinEst võistlused. Kord käisime mängimas Helsinkis ja siis oli meie kord võõrustada Soome naiskonda. FinEst liigast järgmine samm meie naiskonna jaoks oli võistlused Hollandis Utrechtis aastal 2012. Esimese suurema välisvõistluse näol saime suure kogemusepagasi võrra rikkamaks ning 2013. aasta suvel esindasime Eestit Itaalias, Bolognas. Kõik võistlused liitsid meid naiskonnana ning andsid meile kaasa hindamatu kogemuse rahvusvaheliste võistluste näol.
Eestis mängisime Tallinn KK ning Saaremaa KK naised, juuniorid ning algajad mängijad liigat Super 8. Võistlused toimusid igal kolmapäeval ning käis tihe rebimine võidu nimel. 2016. aastal osalesid eestlastest mängijad esimest korda kahe tiimiga Poolas Varssavis Native’s Cup’il, millest said osa võtta vaid iga riigi oma rahvusest mängijad. Eestit esindas kaks tiimi ning viie tiimiga võistlusest said eestlased 2. ja 4. koha.
Rahvusvahelised mängud liitsid minu arvust erinevate Eesti klubide mängijaid väga lähedasteks. Kui Super 8 liiga mängudes oli sõbralik rivaalitsemine, siis Eestit esindades muutusime üheks suurepäraseks tiimiks. Kriketit mängides ei saa sa ainult vilunuks kriketimängijaks, vaid ka palju suurepärase huumorimeelega sõpru, kes on alati valmis sind toetama, olgu see seotud kriketiga või mitte.
Mul on õnnestunud kriketit mängida ka kahel korral välismaal. Need reisid ei ole olnud seotud kriketiga, kuid mul on õnnestunud reisiplaanid siduda kriketiga. Esimene ja väga autentne juhus tekkis mul Indias aastal 2015, kui mulle jäid silma noormehed, kes loopisid kordamööda palli. Astusin ligi ning küsisin, kas tohin ka paar palli visata. Lubati. Nägudest oli näha, kui üllatunud nad sellest, et ma teadsin natuke mis ma teen. Mul lubati proovida ka löömist ning pärast seda kui ma saatsin ühe palli hästi kaugele, nad tahtsid minuga pilti teha. Teine juhus tekkis mul Maltal aastal 2017, kui ma mõtlesin, et lähen vaatan kas Marsa kriketiväljakul toimub midagi. Kriketiväljak osutus tegelikkuses suureks spordikompleksiks, kuhu mind esialgu ei tahetud sisse lubada. Lõpuks tuli üks meesterahvas mulle vastu ning lubas vaatama tulla. Kui selgitasin, et ma mängin ka Eestis kriketit, siis paluti mul mängima tulla, kuna ühel tiimil oli üks mängija puudu. Mängus lubati mul pallida ning mul õnnestus pallida vastastiimi mängija välja. Taaskord oli üllatunud sellest, et natuke oskan mängida. Lisaks mängusärgile kingiti mulle ka Malta kriketiliidu poolt seinakell, mis tänase päevani mu seinal ripub. Minuga hoidis ühendust seesama meesterahvas, kes mind spordikompleksi sisse lubas ning aastal 2018 tulid nad mängima meie oma Hipodroomi väljakule. Need üsnagi väikesed osad, mil ma olen saanud mängida reisidel kriketit, on mul aga meeles erksamalt kui ülejäänud seiklused reisidest.
Aastal 2016 läksin ma aga Tartusse ülikooli ning enam ei õnnestunud kriketiga nii aktiivselt tegeleda. Siiski jäi kriketipisik minusse alles ning Caseyga asutasime Tartus kriketiklubi aastal 2019. Tänaseks olen oma ülikoolitee Tartus lõpetanud ning valmis uuteks tegudeks kriketirindel taas Tallinnas. Siiski jätkan ma Tartu kriketiklubi mängijate treeningute ning mängude planeerimise rollis ning plaan on naasta ka trennidesse ja mängudesse Tallinnas.
Loodan, et kriket Eestis jätkab kasvamist. Loodan, et meiega liitub veelgi rohkem ägedaid kujusid ning saaks tuuritada veelgi rohkematesse ägedatesse riikidesse võistlustele. Loodan, et Eestis tekib kriketiklubisid lisaks Tartule ja Tallinnale ka teistesse Eesti linnadesse.
